Väätsa on tehtud!

Nonii. Nüüd on see tehtud - kõige hullem etapp (loodetavasti) on selleks aastaks läbi.

Enne kui kõik koos muljeid hakkame kirja panema, riputan üles mõned pildid võistlusest (aitähh Taunole piltide eest). Sel korral siis pildid enne ja täpsem jutt koos kaartidega pärast :)


Väike taktika tegemine enne starti, mis kokkuvõttes mingit tulemust ei toonud :P


Tagumises otsas startijatel oli aega küll (minu arust üks tüüp kõnnib lausa)


Alustasime kanuuga (legendi järgi veidi üle 8km)


Edasi kanuust otse jooksuetapile (legendi järgi üle 8km, aga arvan, et meil tuli umb 10-11km)


Pärast jooksu ja ujumise etappi panin mina endale enne ratta selga hüppamist kuiva dressika selga. Ja peab ütlema, et see oli hea otsus (ratast kokku 45km)


Pärast 8 ja poolt tundi finishisse jõudes on Mihkel meist kõige kobedama näoga. Minul seevastu süda paha ja kohe kohe kokku kukkumas



Kolme kange pilt jäi seekord kõige lõpus tegemata, aga mis seal ikka - meie ju teame, et seal olime. Loeb see elamus, mis Väätsa etapist jääb. Seda on võimatu unustada.

Kohe kui ennast lõplikult välja oleme maganud, alustame uuesti treeningutega (kuid rattatrenni kruusateedel ei kavatse mina kindlasti pikka aega teha).

Väätsa etapp juba homme :O

Väätsa etapp on juba homme ja nüüdseks on lõpuks selge, et II etapil peame ühe meeskonna liikme välja vahetama. Eva suutis jaanipäeval endale mingi viiruseussi külge saada ning meiega homme võistlustulle ei astu. Sellest on muidugi väga-väga kahju, eriti kuna eelmisel nädalavahetusel sai koos nii hästi trenni tehtud. Meeskond on meil ikka viimase peal - koostöö sujub nagu õlitatud.

Õnneks oli kohe nõus Evat asendama meie tubli ja tore töökaaslane Mihkel, kes küll meiega koos trenni pole teinud, aga on igati hakkamist täis ning ilma trennidetagi minust kümme korda võimekam :) Niiet selles mõttes on mul hea meel, et saan raske öise etapi kahe meesterahvaga koos läbi teha. Küll nad kahepeale mu sealt metsast välja veavad, kui mu enda jõuvarud otsa lõppevad :P

Kuna meil kõigil on tegemist elu esimese öise xdreami etapiga, siis ei oska eriti midagi ette kujutada, mis saama hakkab. Kui läheb nii nagu minu viimases xdreami teemalises unenäos, siis peavad kõik võistkonnad keset metsa basseinis ujuma. Ja mitte lihtsalt niisama vaid kandes jänesekostüüme :P Unes jooksid järjest helesinistes ja roosades karvastes jänesekostüümides võistkonnad mööda.. Päris lõbus oli :)

Eks veidi hirm on ka homse ees, eriti kuna ähvardatakse, et peab mitmes kohas ujuma. Aga ma arvan, et saame hästi hakkama. Poleks paremat asendusliiget osanud tahtagi kui Mihkel on. Eks pühapäeval või mõni päev hiljem annan teada, kuidas meil läks.

Evale head paranemist ja meile pöidla hoidmist :)

Treeninglaager sel nädalavahetusel

II osavõistluseni on jäänud vaid 7 päeva!

Vorm on veidi paranemas. Pärast haiguseussi olen hakanud korraliku(ma)lt trenni tegema ja praegu on enesetunne juba päris hea. Julgen loota, et esimese kilomeetriga veel pilti taskusse ei pane :D
Aga sel nädalavahetusel on meid ootamas täiesti privaatne treeninglaager :)
Saame kõik kolmekesi Porkuni järve ääres kokku, et teha üks päev korraga kanuusõitu, ratast ja jooksu. Even on veel eriti hull, kuna kavatseb kõigepealt 70km kohale jõudmiseks rattaga sõita + kohapeal ka veel mitu tundi rahmeldada. Loodan, et ta ennast üle ei hinda. Aga sellised need mehed ju on :P
Pühapäeval peab Eva küll juba kodus tagasi olema, aga meie Eveniga plaanime ka siis kanuud, ratast ja jooksu teha..
Even on üldse viimasel ajal meil karmiks treeneriks hakanud (õnneks piitsa tal veel pole :P). Täna hommikul näiteks tegi Evale ülekuulamist, et kas eile sai ikka trenni tehtud ja kui kaua ja kui pika maa. Mina ristküsitlusest pääsesin.. tunnistasin lihtsalt üles, et ainult natukene tegin :) Aga täna hommikul sõitsin rattaga linna tööle, mis teeb 17km. Päris mõnus oli hommikut niiviisi alustada, kuigi voodis silmi lahti tehes oli küll kiusatus autoga minna.
Täna ootab veel ees 25-30km ratast. Mmmõnna :)

Tsaupakaa

Kuidas trennid lähevad

Rääkides veidi mai kuus tehtud trennidest, siis mina pean tunnistama, et terve kuu läks mööda ilma trennideta. Väike reis Eestist ära oli suureks piduriks minu arengus. Eva ja Even seevastu olid aga vahepeal silmnähtavalt oma vormi parandanud.
Reisilt tagasi jõudes juhtus minuga aga see, et Eesti külmad ilmad pugesid minusse ja nüüdseks olen juba peaaegu 3 nädalat väikese külmetusega ringi käinud. Tänasest jäin lõpuks nõusse oma perearstiga, et pean veidikeseks aja maha võtma ja puhkama. Olen oma elu liiga kiireks elanud. Üks üritus ja trenn teise otsa - no kaua sa ikka jõuad :)
Kui tahan ikka meeskonda jääda ja II-l etapil korralikult esineda, siis pean kosuma ja kiirelt trenni tegema hakkama. Loodan, et päris lootusetus seisus ma kuu lõpuks ikka ei ole.
Eveni tänased sõnad: "oled tähtis lüli ikkagi....kui nii võib öelda" tõstsid kindlasti mu ego ja tahtmist hästi hakkama saada. Niiet, selleks, et mitte oma tiimikaaslaseid alt vedada, olen otsustanud vormi saada. Ja eks vaja ka endale tõestada, et olen tegija :D