Tegelikkus vol 3

Kui juba rääkimiseks läks...
Midagi originaalset ja põhjapanevat lisada pole. Trenni on tõesti vähe tehtud. Kuigi vaatasin, et kuu esimeses pooles olin päris tubli :) Aga peale seda tuli totaalne vaikus. Samas päris paigal pole ka ju istunud.. igasuguse metsas ringi müttamise ja füüsilise töö tegemise ja mööda linna ringi kõndimise annab ka hea tahtmise juures trenni alla liigitada:)

Täna käisin jooksul ümber Ülemiste järve (14 km). Treeningute vähesus andis ikka väga hästi tunda: mingit erilist tempot ei olnud, üks korda hakkas päris kõvasti pistma ja viimastel kilomeetritel isegi paar korda kõndisin (!!!)... Seda, et ma jooksuvõistlusel kõnniksin, pole küll kunagi varem juhtunud :S (joogipunkte ma siinkohal ei arvesta).

Ja siis ma avastasin veel sellise asja: Xdreamist palju rohkem meeldivad mulle väiksemad seiklusspordi võistlused. Xdreamil on alati kuidagi nii meeletu rabelemine.. massiüritus ju ikkagi. Näiteks XT-seikluse 2 etappi ja Alar Siku matkaseiklus, millest ma see suvi veel osa võtsin, olid palju mõnusama õhkkonnaga.. põhiliselt ilmselt just võistkondade vähesuse pärast. No ja muidugi kui võistkondi on vähem, on endal ka ju suurem võimalus mingi koht saavutada :P Eriti kui võtta osa naiskonnaga- neid on alati hästi vähe. Et isegi kui üldarvestuses saad viimase koha, siis naiskondade seas oled ikka auhinnalisel teisel või kolmandal kohal :D

Sellega ei taha ma muidugi öelda, et ma kahetseksin Xdreamist osavõttu...
Tabasalus anname endast ikka maksimumi ja saame parima koha, mis seni olnud on :)

Minu tegelikkusest

Evenile lohutuseks, ka mina pole pärast viimast osavõistlust trennisoonele saanud. Vaid mõned üksikud päevakud ning 5km rattaorienteerumist. Ainus, millega saan rahul olla, on kanuuvormi tõus viimastel nädalatel. Käe ja seljalihased on oluliselt tugevamaks saanud võrreldes viimase osavõistlusega. Kahjuks sellest suurt kasu ei ole, kuna istun kanuus ju keskel ja seal aerutades väga palju kiirusele kaasa ei aita. Aga eks näis. Kui lisaülesandena kive või ämbreid peab tassima, siis selles olen kõva :D (oleneb muidugi, kellega võrrelda :D)
Eilne päevak Vitipalus näitas, et raskel maastikul jooksmisel olen täiesti lootusetu. Ainuke lohutus on, et Tabasalu kant on muidu tasane, kui rannikuosa välja jätta.
Ratta selga võiks vähemalt paar korda enne võistlust ikka istuda. Olen plaaniks võtnud täna ühe ringi teha. Luban selle siin kõikide lugejate ees välja, siis ehk on motivatsiooni see ka ära teha :)

Aga vaatamata kõikidele tagasilöökidele, oleme tublid ja kindlasti saame viimasel etapil kõige parema koha, mis siiani olnud on. Ei usu - küll näete! :)

Tegelikkusest

Räägin enda eest, teiste olukorda ei tea. Mul oli vahepeal tõeline motivatsioonikriis. Xdreami osavõistlused on olnud pealesunnitud kohustus ja trenni pole üldse teinud. Vaadates treeningpäevikut, siis augustis käisin vaid Lahemaa kepikõnnimaratonil (vormi- ja eakohane?) ja tegin kaks (!!!) trenni. Ehk siis arvuliselt väljendades: 53,3 km ja 8:19 h. Masendav, eksole? Peaks end vanaemaga joonele panema, huvitav kas suudan ta üldse üle joosta?

Suvel on muid üritusi ja tegemisi niivõrd palju olnud, et alati polekski võimalik sinna vahele trenne pikkida. Eks suure tahtmise peale saaks ühtteist teha ning erinevad kohad teekski asja põnevamaks. Huvitav, kuidas ma Kumari laiul jooksnud oleksin? Ümber laiu? Roostunud - ei veaks välja. Meres? Libedad kivid - ei vea välja. Edasi-tagasi? Kindlasti. Ok. Loll, kes vabandusi ei leia.

Tänase pisikese ja aeglase jooksuringi peale oli pulss küll nagu põrguline. Üritas taas tubliks hakata ja 20. septembril väidetavalt ühel maailma rohkeima osalejate arvuga TA OK ROGAIN'l edukalt esineda. Tiimikaaslaseks seekord visa ja vapper Marianne.