Tik-tak, tik-tak

Oi-oi, kui laisad oleme olnud viimasel ajal nende sissekannete tegemisega. Aga annan siis ka teiste eest veidi tagasisidet, mida me vahepeal korda oleme saatnud.
Teisipäevad ja neljapäevad on meil päevakute päevad. Siis võib meid kindlasti leida kas Põlva- või Tartumaa metsadest.
Teisipäeval käisime Koorveres. Seal oli tõsiselt ilus metsaalune, niiet lust oli joosta. Ja ka orienteerumine läks mul sel päeval päris hästi (vähemalt enda arvates). Evenile ilmselt ka metsas meeldis, sest tema suutis seal lausa 2 ja pool tundi seigelda :D Alles siis kui pimedaks läks, nägime väikest musta täpikest metsast välja jooksmas :P Aga pole hullu. Vähemalt rada sai sel päeval kirja - punktide võtuga viga ei tulnud.
Eile oli päevak Kiigeorus. Seal ei olnud väga tore - võssi ja tee peal maas olevaid oksi oli ikka üle mõistuse palju. Ja samuti oli metsaalune märg - korralikult märg. Me esimesed punktid jooksime koos Eveniga - õigemini tema jooksis ja mõistus (ehk mina siis) läks järele :D Viimaste punktide võtmisel läksid meie teed lahku - kuna mul oli vaja aja peale Tartusse tagasi jõuda, siis jätsin raja pooleli ja jooksin otse finishisse. Napilt siis, kui hakkasin minema sõitma, jõudis ka Even autoni, niiet ma ei pidanudki teda sinna saatuse hooleks jätma :)
Aga orienteerumine on vahepeal ka ikka päris ohtlik spordiala. Enne lõppu oli metsas näha ka kiirabi askeldamas. Hiljem saime teada, et keegi vanem meesterahvas oli okstesse kukkunud ja vist mingi põrutuse saanud. Igatahes kurb lugu.
Trenni tegime ka kolmapäeval. Siis võtsime ette väikese rattatiiru. Umbkaudu oli ring järgmine: EOMAP - Ilmatsalu - Rõhu - Nõgiaru - Külitse - Haage - EOMAP. Kokku 33,8 km (+/- siia sinna, olenevalt erinevate rataste kompuutritest). Kuigi me oma Xdreami konkurente ei tahaks väga aidata, siis lubasime ühel neist meiega kaasa sõita :P Ilm oli sel päeval vastikult tuuline. Just viimastel kilomeetritel oli tuul eriti tugevalt vastu - see tappis kogu sõidu lõbu. Tartule lähemale jõudes oli rattasõidust nii siiber, et oleks tahtnud ratta kraavi lükata ja autoga koju sõita. Kuna aga sellist võimalust ei olnud, siis pidi tahes tahtmata ise ennast koduni väntama. Tänaseks on õnneks need kohutavad tunded juba praktiliselt meelest läinud :D

Ainult 8 päeva veel :S