Tegelikkusest

Räägin enda eest, teiste olukorda ei tea. Mul oli vahepeal tõeline motivatsioonikriis. Xdreami osavõistlused on olnud pealesunnitud kohustus ja trenni pole üldse teinud. Vaadates treeningpäevikut, siis augustis käisin vaid Lahemaa kepikõnnimaratonil (vormi- ja eakohane?) ja tegin kaks (!!!) trenni. Ehk siis arvuliselt väljendades: 53,3 km ja 8:19 h. Masendav, eksole? Peaks end vanaemaga joonele panema, huvitav kas suudan ta üldse üle joosta?

Suvel on muid üritusi ja tegemisi niivõrd palju olnud, et alati polekski võimalik sinna vahele trenne pikkida. Eks suure tahtmise peale saaks ühtteist teha ning erinevad kohad teekski asja põnevamaks. Huvitav, kuidas ma Kumari laiul jooksnud oleksin? Ümber laiu? Roostunud - ei veaks välja. Meres? Libedad kivid - ei vea välja. Edasi-tagasi? Kindlasti. Ok. Loll, kes vabandusi ei leia.

Tänase pisikese ja aeglase jooksuringi peale oli pulss küll nagu põrguline. Üritas taas tubliks hakata ja 20. septembril väidetavalt ühel maailma rohkeima osalejate arvuga TA OK ROGAIN'l edukalt esineda. Tiimikaaslaseks seekord visa ja vapper Marianne.