Xdreami hooaeg 2009 lõpetatud!

Tänaseks on möödas juba mõned päevad meie viimasest Xdreami osavõistlusest. Keegi pole tahtnud selle kohta sõna võtta ilmselt seetõttu, et varasemates postitustes välja hüütud eesmärgid jäid napilt (:P) teostamata.

Viimane etapp oli sprint Tabasalus. Meie puhul on seda sprindiks muidugi natke kohatu nimetada. Aeg tuli 4:43, mis ei jää just väga palju alla Ardu etapi 5 tunnile. Alguses olime loomulikult väge täis :) Võitja ajaks ennustati u 2:25 ja no mis see meil siis 3 tunniga ära pole teha. Vabalt! Aga nagu tegelikkus näitas, siis ei kukkunud välja nii nagu plaanitud.

Veidi siis rajast ja meie esinemisest. Võiks öelda, et tegemist oli kõige huvitavama ülesehitusega rajaga, mis sel aastal olnud. Alade järjekord oli seekord järgmine: jooks - ratas - rattaralli - kanuu - rattaralli - lisaülesanne - jooks - ratas.

Enne starti ei hakanud igaks juhuks soojendust tegema - muidu äkki väsitame ennast veel ära :P Hüppasime siis natukene koha peal, et päris külm ei hakkaks ja sellest täitsa piisas kah.

Startisime Tabasalu staadionilt jooksuetapile (coastaleeringule). Esimese punkti võimalikke asukohti oli kaardil 7 ja õige leidmiseks tuli lahendada võrrand x2 + x - 1406 = 0 Tagant järele tark olles oleks vastuse kätte saanud ka paari sekundiga, aga meie võtsime ikka korralikult aja maha ning arvutasime maas tehte korralikult läbi. Saime tulemuseks 37, mis näitas, et esimese punkti järele tuleb sukelduda merre :D Tegelikult ujuma siiski ei pidanud - vesi ulatus maksimaalselt nabani. Ka teine punkt asus vees. Oli valida, kas sumbata teise punkti läbi vee või joosta lähemale mööda kallast. Valisime teise variandi ning usume ise, et see oli ka kiirem. Kolmandasse ja ühtlasi viimasesse jooksupunkti jõudmiseks pidime uuesti üles ronima Tabasalu pangast, kust me esimesse punkti jõudmiseks juba korra alla ronisime. Trepid olid abiks, niiet küünte ja hammastega kaljuserval kõõluma ei pidanud :D



Pärast jooksu tuli väike rattaetapp. Esimesesse ratta punkti minnes valisime raja Tabasalu soo kõrval. Minu jaoks oli tegemist kõige ekstreemsema rattasõidu kogemusega. Eva ja Even, kes on mitmeid kordi Elion Cupil osalenud, arvasid, et see pole veel midagi - Rakveres on alles hull rada :D Sõitmise tegid hulluks nimelt need puujuured, mis iga natukese aja tagant ratta alt läbi hüppasid. Leidsin lõpuks, et ratas käe kõrval jooksmine on oluliselt lihtsam ja kiirem. Kuigi jalgadele mitte just kõige parem, kuna pedaalid peksid päris mitmed sinikad paremale jalale..

Edasi liikusime juba üsna kiirelt rattaralli alguspunkti suunas, kuni märkasin, et Eva jookseb täiesti normaalsel teel ratas käe kõrval. Põhjus ilmselge - kumm katki. Ja mitte klaasikildude tõttu nagu korraldajad olid hoiatanud, vaid nende jõhkrate kivide tõttu, millega uuselamurajoonides teid ehitatakse.. Even võttis siis kiirelt oma tagavarakummi ja pumba välja ning loetud minutitega oli Eva ratas nagu uus ja võisime edasi kihutada.

Rattaralli tähendab sisuliselt legendi, millal ja kuhu peab keerama (nt 500m pärast vasakule jne). Esimese rattaralli tulemusena jõudsime kiirelt kanuu vahetusalasse. Jäime hetkeks mõtlema, millise kanuu võtame, kui üks korraldajatest hõikas, et mis te seisate - marss kanuusse! :) Ja mis seal ikka, hakkasimegi siis aerutama esimese punkti poole. Võib vast öelda, et oli kõige lihtsam kanuu etapp sel aastal. 3 punkti võetud, suundusime tagasi vahetusalasse. Enne kaldale jõudmist võtsime eesmärgiks jõuda ette ühe naiskonna kanuust - ja kuna meil jõudu ikka oli, siis tegimegi neile ära.. päris pikalt, kui aus olla :)



Kanuust startisime järjekordsele rattarallile, kus meie allaminek alguse sai. Tagant järele teeb ikka tigedaks, et sai vaid ühes kohas teiste järgi sõidetud ning seetõttu eksisime kaardilt. Ja tagasi "pilti" jõudmiseks kulus meil ikka röögatumalt pikk aeg. Aga vähemalt saime oma jõududega hakkama.


(Vot selle koha peal olime me juba kaardilt kadunud)

Rattaralli lõpus ootas meid lisaülesanne - kivi vedamine. Ei olnud just kõige parem otsus see suur paekivi mürakas käe otsas mööda rada vedada. Siiani ei saa aru, miks me ratast appi ei võtnud :) Aga mis seal ikka - minu ämbrite vedamine pidi ju kuskil ka kasuks tulema :D

Enne finishi poole tagasi suundumist pidime võtma jooksuga veel ühe punkti, mille leidsime kergelt. Ka rattaetapp finishini oli üsna lihtne, kui välja arvata sik-sak alla ja üles mägede Tabasalu staadionil (kes seal käinud, kujutab ette, mida see tähendab).

Ja niiviisi me siis lõpetasime 4 tunni ja 43 minutiga, mis andis meile kokkuvõttes 136. koha. Üldkokkuvõttes saavutasime väga tubli 103. koha, mis esimesel aastal osalenud võistkonnale on päris hea saavutus, ma arvan.

Südames oleme me muidugi ikkagi esimesed :D

Tegelikkus vol 3

Kui juba rääkimiseks läks...
Midagi originaalset ja põhjapanevat lisada pole. Trenni on tõesti vähe tehtud. Kuigi vaatasin, et kuu esimeses pooles olin päris tubli :) Aga peale seda tuli totaalne vaikus. Samas päris paigal pole ka ju istunud.. igasuguse metsas ringi müttamise ja füüsilise töö tegemise ja mööda linna ringi kõndimise annab ka hea tahtmise juures trenni alla liigitada:)

Täna käisin jooksul ümber Ülemiste järve (14 km). Treeningute vähesus andis ikka väga hästi tunda: mingit erilist tempot ei olnud, üks korda hakkas päris kõvasti pistma ja viimastel kilomeetritel isegi paar korda kõndisin (!!!)... Seda, et ma jooksuvõistlusel kõnniksin, pole küll kunagi varem juhtunud :S (joogipunkte ma siinkohal ei arvesta).

Ja siis ma avastasin veel sellise asja: Xdreamist palju rohkem meeldivad mulle väiksemad seiklusspordi võistlused. Xdreamil on alati kuidagi nii meeletu rabelemine.. massiüritus ju ikkagi. Näiteks XT-seikluse 2 etappi ja Alar Siku matkaseiklus, millest ma see suvi veel osa võtsin, olid palju mõnusama õhkkonnaga.. põhiliselt ilmselt just võistkondade vähesuse pärast. No ja muidugi kui võistkondi on vähem, on endal ka ju suurem võimalus mingi koht saavutada :P Eriti kui võtta osa naiskonnaga- neid on alati hästi vähe. Et isegi kui üldarvestuses saad viimase koha, siis naiskondade seas oled ikka auhinnalisel teisel või kolmandal kohal :D

Sellega ei taha ma muidugi öelda, et ma kahetseksin Xdreamist osavõttu...
Tabasalus anname endast ikka maksimumi ja saame parima koha, mis seni olnud on :)

Minu tegelikkusest

Evenile lohutuseks, ka mina pole pärast viimast osavõistlust trennisoonele saanud. Vaid mõned üksikud päevakud ning 5km rattaorienteerumist. Ainus, millega saan rahul olla, on kanuuvormi tõus viimastel nädalatel. Käe ja seljalihased on oluliselt tugevamaks saanud võrreldes viimase osavõistlusega. Kahjuks sellest suurt kasu ei ole, kuna istun kanuus ju keskel ja seal aerutades väga palju kiirusele kaasa ei aita. Aga eks näis. Kui lisaülesandena kive või ämbreid peab tassima, siis selles olen kõva :D (oleneb muidugi, kellega võrrelda :D)
Eilne päevak Vitipalus näitas, et raskel maastikul jooksmisel olen täiesti lootusetu. Ainuke lohutus on, et Tabasalu kant on muidu tasane, kui rannikuosa välja jätta.
Ratta selga võiks vähemalt paar korda enne võistlust ikka istuda. Olen plaaniks võtnud täna ühe ringi teha. Luban selle siin kõikide lugejate ees välja, siis ehk on motivatsiooni see ka ära teha :)

Aga vaatamata kõikidele tagasilöökidele, oleme tublid ja kindlasti saame viimasel etapil kõige parema koha, mis siiani olnud on. Ei usu - küll näete! :)

Tegelikkusest

Räägin enda eest, teiste olukorda ei tea. Mul oli vahepeal tõeline motivatsioonikriis. Xdreami osavõistlused on olnud pealesunnitud kohustus ja trenni pole üldse teinud. Vaadates treeningpäevikut, siis augustis käisin vaid Lahemaa kepikõnnimaratonil (vormi- ja eakohane?) ja tegin kaks (!!!) trenni. Ehk siis arvuliselt väljendades: 53,3 km ja 8:19 h. Masendav, eksole? Peaks end vanaemaga joonele panema, huvitav kas suudan ta üldse üle joosta?

Suvel on muid üritusi ja tegemisi niivõrd palju olnud, et alati polekski võimalik sinna vahele trenne pikkida. Eks suure tahtmise peale saaks ühtteist teha ning erinevad kohad teekski asja põnevamaks. Huvitav, kuidas ma Kumari laiul jooksnud oleksin? Ümber laiu? Roostunud - ei veaks välja. Meres? Libedad kivid - ei vea välja. Edasi-tagasi? Kindlasti. Ok. Loll, kes vabandusi ei leia.

Tänase pisikese ja aeglase jooksuringi peale oli pulss küll nagu põrguline. Üritas taas tubliks hakata ja 20. septembril väidetavalt ühel maailma rohkeima osalejate arvuga TA OK ROGAIN'l edukalt esineda. Tiimikaaslaseks seekord visa ja vapper Marianne.

Elva on tehtud!

Noniinonii.. III etapp on selleks korraks läbi. Ära tegime ja olime veel eriti tublid ka :D

Kuigi tõesti, nagu Eva kirjutas, siis kellelgi meist ei olnud mõtted 100% asja juures. Even oli meil lausa nii ettevalmistatud, et tuli kohale ilma kaardialuseta ning joogipudelites oli paljas vesi, kuna spordijoogipulber oli vahepeal otsa saanud.

Aga nüüd siis meie üleelamistest. Pilte meil sel korral teile näidata ei ole, aga usun, et olete juba eelmiste postituste piltidelt aru saanud, millised me ühte või teist tegevust tehes välja näeme :D
Seekord oli rada järgmine: jooks - kanuu - ratas - jooks - ratas - jooks - ujumine - jooks finishisse.

Enne starti saime oma asjadega üsna varakult ühele poole - rattad olid viidud rattaalasse, pulgad nullitud ja ülejäänud elutähtsad tegevused tehtud. Mina jõudsin teha ka väikese uinaku stardikoridori kõrval asuval puupingil. Ilmselt oleks ka sügavalt magama jäänud, kui kommentaatori mikrofon oleks veidi vaiksemaks häälestatud :)

Esimese minutiga, mil lubatakse kaarti vaadata, suutsime vaid ära jagada, kes millise punkti võtab - Even sai A, mina B ja Eva C. Mingist suunast, kuhu liikuda, polnud minul halli aimugi. Ja siis tuli start. Lõpu poolt startides on ainus "hea" asi see, et jooksed esimeste järgi ja küll kunagi ikka aru hakkad saama, kus parasjagu kaardil oled. Seekord oli küll nipikas, et start asus valgel laigul, niiet enda asukoha arusaamiseks kulus parajalt palju aega. Mina jooksin koos Eveniga enda punkti ja tema läks siis edasi enda punkti võtma. Kui jõudsime järgmisesse punkti, mille pidime kõik koos võtma, oli Eva juba ees ootamas.

Miks lõpust startides on "hea" (justnimelt jutumärkides) teiste järgi joosta? Vot sellepärast, et siis kaob endal igasugune oskus kaarti ja olukorda õigesti hinnata. Kui meie saime teiste järel joostes esimese 5 minuti jooksul üle kiire vooluga Elva jõe ujuda ja pokude vahel mütata, siis esimese otsa mehed kasutasid selleks silda ning jõudsid oluliselt kiiremini kohale, kui meie :)

Aga edasi läks üsna libedalt. Kuna jämedad vaod olid metsa vahel järgmistesse punktidesse sisse joostud, siis polnud meil muud muret, kui vaid hoida jooksusammu ning võimalikult kiiresti kanuudesse jõuda.

Enne kanuudesse hüppamist oli vaja veelkord jõge ületada (seda olime teinud nii enne, kui tegime ka pärastpoole veelgi. Niiet mitu korda me kokkuvõttes üle jõe ujusime, ei mäletagi, aga seda oli igatahes palju :)) Kui olime omale läbi rahvasumma sobiva kanuu välja valinud ja selle otsapidi vette tirinud, selgus tõsiasi, et jõgi on kitsas, kiire vooluga ja kanuusid palju. Ja see tõi omakorda kaasa korraliku segaduse. Kohe alguses sattusime üheks liikmeks puntratantsu, kus igal võimalikul sentimeetril terve jõe laiuses oli üks kanuu. Õnneks saime mõne aja möödudes sealt ikka liikuma.

Terve kanuu etapp oli paras trenn nii kätele kui kõhule. Miks kõhule, küsite? Aga sellepärast, et iga kümne-paarikümne meetri tagant oli vaja mõne oksa alt läbi libiseda või lükata ennast oksa küljest lahti. Niiet selili kanuu põhjas lebamine sai meil üsna selgeks :) Takistusrada jõe kohale langenud okste näol oli justkui korraldajate poolt orgunnitud ;)

Lisaks pidevatele takistustele, mis jõe peal meid ees ootasid, oli vaja seekord ka eriliselt pingeliselt jälgida kaarti. Kuna kanuupunktid ei olnud kaardile ette märgitud vaid need tuli ise sinna lisada vastavalt sellele asukohale, kus need looduses asusid. Kui välja arvata üks punkt, mida ma ei suutnud kaardil õigesse kohta märkida, siis sain seekord kaardi lugemisega üsna hästi hakkama.

Kanuud veest välja tõmmates suutsin oma pea vastu kaldal olnud kanuud täiega ära lüüa. Praegugi suur muhk peas, mis valutab. Aga polnud midagi teha - edasi oli vaja hüpata rataste selga. Enne seda leidsime vaevata üles 2 punkti, mida polnud kaardile märgitud ja panime marsruudi paika. Esimesse punkti minnes tegime väikese vea ja pidime paarsada meetrit üle põllu komberdama, mille tulemusel võtsime vastu otsuse, et edaspidi liigume ainult mööda teid. Ja nii läkski. Jõudsime vaevadeta kõik rattapunktid ära võtta.

Edasi tuli väike jooksuots, kus Tõravere observatooriumi aladel oli vaja lahendada ka üks lisaülesanne. Enne lisaülesande alale jõudmist rääkisin Evale ja Evenile, et täpselt selle koha pealt hakkab puude hekk, kus iga puu tähistab ühte planeeti ja selle kaugust Päikesest. Ja just selle teemaga oligi lisaülesanne seotud. Osaliselt olid küll sildid puude kõrval kinni teibitud, aga siiski suutsime vigadeta planeedid nimekirja panna ja pealegi õiges järjekorras. Jätmata siinkohal mainimata, et ühe trahviringi siiski saime, kuna panime Pluuto teistega ühte patta :P

Edasi ootas meid veidi lühem rattaots tagasi keskusesse. Kui välja arvata üks pargialune, kus radade ristumiskoha leidmisega läks aega, liikusime sel korral ratastel oluliselt kiiremini kui Väätsa öisel etapil. Sain isegi Eveni käest kiita, et olin seekord "jummalast kiire" :D

Kui finish juba paistis ei olnud meie seiklused siiski veel läbi, kuna enne finishit oli vaja teha üks väike ujumisots Vaikses järves. Keset järve oli pandud 2 poid, mille küljest oli vaja 2 punkti võtta. Kõik me panime igaks juhuks vestid selga, kuna pärast nii pikka ja rasket pingutust ei olnud oma võimetes enam väga kindlad. Ja pärast seda, kui olin teinud esimesed paar ujumisliigutust, oli selge, et see oli ainuõige otsus. Keset järve sain kommentaari, et niimoodi võib küll kaua aega minna, aga minu vastus oli, et vähemalt jõuan kohale.

Pärast värskendavat suplust oli enne finishikaare alla jooksmist vaja läbida ka teine lisaülesanne, milleks oli "see inglise igav mäng" kroket :D Eva jooksis kurika ja palliga raja läbi ning oligi selleks korraks kõik tehtud. Viimased meetrid finishisse ja läbi see saigi..

Kokku aeg: 5:47.58 (koos 15min trahviga, mis kanuupunkti valesti märkimine kaasa tõi, jäi lõppajaks 6:02.58). See tähendab, et esialgsete tulemuste alusel oleme praegusel hetkel 81. kohal. See võib veel paari päeva jooksul täpsustuda, aga koht on siiski väga hea. Sellel aastal pole paremal kohal veel olnud :)

Kokkuvõttes olime väga tublid ja viimasele etapile läheme kindlasti juba suuremate ootustega saada veelgi parem koht :D

Homne Elva etapp ja vahepealsed trennid

Ikka ja jälle tuleb tõdeda, et me oleme laisad. Püüdsime küll nüüd vahepeal jälle elustada tava, et 3 trenni nädalas, aga vähemalt mina pole sellest kinni suutnud pidada. Päris naljakas, et kevad-talvel, kui väljas oli külm ja vastik ja lumi ja pori, siis me tegime trenni palju agaramalt. Aga nüüd kui on suvi, siis ei kipu üldse enam nii tihti ei jooksma ega ratta selga.

Aga no natuke me ikkagi oleme ennast liigutanud ka. Kõigepealt see, millest Kaie eelmises postituses kirjutas- ratastega Vooremäele, seal väike jooks ja siis Tartusse tagasi. Kokku tuli u 40km ratastel ja 4km joostes. Aeg umbes 2:30, nii et oli ikka trenn küll :).
Nüüd sellel nädalal plaanisime teha uuesti sama ringi, aga kuna kõigil oli mingi teema viitsimise ja motivatsiooniga, siis tegime lõpuks natuke lühemalt. Me tegelikult Kaiega lootsime, et hakkab padukat sadama ja üldse pääseme sellest trennist :D Aga kahjuks või õnneks sai vihm just siis otsa kui me sõitma hakkasime. Mis ei tähendanud muidugi, et me läbimärjaks poleks saanud:).. teed olid ju lompe täis. Kokku sõitsime siis u 27km (Eomap-Valga mnt-Lennujaama tee-Võru mnt-Laululava) ja seejärel jooksime laululava taga spordipargis 3km (ülespoole ümmardatult:) ).


Nende kahe trenni vahele jäi aga ka üks tõsisem üritus. Nimelt toimus eelmisel nädalavahetusel Aegviidus Kõrvemaa rogain, kuhu me olime ennast suure hurraaga juba ammu kirja pannud (8 tunnisele rajale). Tegelikult vääriks see päris omaette postitust, aga võtan asja lühidalt kokku:)

Positiivne oli:
-ilus ilm
-ilus mets ja maastik
-lihtne rada
-palju mustikaid
-palju metsmaasikaid

Negatiivne oli:
-sääsed ja parmud
-ülemise ja alumise kaardiala vahele jääv suur soo koos rohke muda ja pokude ja ojaga
-nõgesed

Et jah, rada oli tegelikult lihtne. Päris paljud võtsid kõik punktid ära. Äkki oleks isegi meie sama suutnud kui oleksime rohkem pingutanud ja kauem rajal olnud... kes teab. Meie jõudsime finishisse ajaga 6:17 ja tegelikult olime omadega ikka päris läbi. Isegi Even, kes alguses praalis, et tema väsitamiseks läheb vähemalt 18 tundi :D
Kui mitu km me kokku läbisime, seda ma ei tea täpselt.. ei ole kaardilt veel mõõtnud. Aga arvan et u 30km tuli ikka ära.


Nii, aga homme on Elvas Xdreami 3. etapp. Ma valetaksin kui ütleksin, et me kõik sinna suure vaimustusega läheme. Kaiel lõppes just 3 päevane auto-orienteerumine (Igamehe Suveseiklus) ja ta on sellest päris väsinud. Even ütles, et ei viitsiks ka üldse minna ja mul on täpselt sama lugu. Nagu mitte mingit ootust ega motivatsiooni ei ole. Et parema meelega jätaks üldse minemata, aga kuna raha on makstud, siis tuleb ikka kohale minna ja rada lõpuni teha...
Aga noh, ma arvan, et me võtame ennast ikka homme kokku. Ja mott tuleb vast ka tagasi:)

Alla tunni pole trenn :P

Nii nii.. Üle pika aja kiire sissekanne ka blogisse. Eva ja Even valmistuvad, mina olen juba valmis, tänaseks trenniks. Seekord plaanis sõita ratastega Vooremäele, seal väike jooksutiir teha ja tagasi. Kokku teeb see siis umb 40km ratast. Veidi õudne on küll, kuna viimati istusin ratta seljas Väätsa etapil :D Aga no ehk ikka kannatab ära..

Täna saabki olema minu selle kuu kõige korralikum trennipäev. Paar päeva tagasi jooksmas käies mõtlesin, et selliseid alla tunniseid jooksuotsi ei peagi enam trenniks. Eks see mõte ajendatud ka meie motost, et "trenn algab tunnist" :) Täna saab kindlasti see piir ületatud. Aga varasemad 7-10km jooksuotsad jäid sellest alla, niiet meie loogika järgi polegi sel kuul trenni teinud :P

Aga nüüd siis ratta selga. Ilm ei ole meile just kõige parem kaaslane, kuna kuiv ilm on asendunud vihmasajuga. Aga noh, see ongi ju ekstriimi mõte :D