17,7 km

Kuna eile seda postitust ei tulnud, siis järelikult ei olnud me selleks suutelised :D
Aga jagan siis täna teiega meie elamusi. Jooksuringiks sai valitud teadlikult asfalt, kuna praeguse ilmaga ei olnud me kindlad metsavaheteede seisukorras. Lähte-Sojamaa-Kärkna-Vasula-Lähte ring tuli kokku 17,7 km. Võin öelda, et minu jaoks oli see kindlasti kõige pikem maa, mida olen elus järjest jooksnud. Tee ise oli mõnus, vaheldusrikas, väikese liiklusega ning oli nii languseid kui pikki tõuse.
Ja ilm oli fantastiline – nagu meie jaoks tellitult tuli päike välja ja tegi selle päeva nauditavaks :) Mitte nii nauditav oli aga suur valutav vill mu vasaku talla all, mis 5 km enne lõppu tekkima hakkas. Aga kuna mehed ei nuta, siis jooksin lõpuni..
Kokkuvõttes tuli aeg 2 tundi 9 min, mis on arvestades meie taset, üsna okei tulemus. Lõpetasime Lähte vaatetorni jalamil. Ning et ennast ikka lõpuni proovile panna, siis tegime lisaülesandena ka torni ronimise :)
Jalgade kangus andis endast tunda juba tornist alla jõudes.. aga see tunne õhtu jooksul veel süvenes. Ja võin ka teiste eest kinnitada, et eile õhtul enam midagi arukat küll teha ei suutnud. Kohapeal istumine, pikutamine, lamamine tundus kõige mõistlikum tegevus :D Aga täna on jalad juba enam-vähem – saab ilma valugrimmassideta ringi liikuda..
Kokkuvõttes oleme täiesti veendunud, et suudame järgmisel laupäeval selle 21,1 km Otepää-Tartu poolmaratoni ära joosta. Mida Oligi Tarvis Tõestada :)

Päikest teile südamesse :)