Superb

Tegelikult meie olemegi võitjad. Olime lihtsalt nii tublid. Juhuu! Kiitke meid nüüd :P

Ees ootab 21,1 km e. poolmaraton. Temperatuur 1 kraad, külm tuul ja vihm.

Tegelikult mu enesetunne nii hea ei olnud. Jalad olid eelmine päev ja võistluspäev kuidagi kanged (ju oleks pidanud ennem rohkem puhkama).
Võistluse algul võeti tempo ülesse, ise oleks rahulikumat algust tahtnud. Lasin neil siis minna ja jooksin üksi omas tempos. Kohe varsti hakkas mu jalahäda tunda andma, mõtlesin, et nüüd on mu jooks joostud. Lasin tempo alla ja üritasin pervel ja pehme sammuga joosta, et jalgu säästa. Kuskil 50 minutiks olid jalad korras ja sain natuke tempot tõsta. Kuna jooksukogemusi puudub, ei tahtnud üle pingutada, vaid ikka lõpetada. Hoidsin stabiilselt pulssi 160 peal. Mõned tagant tulijad püüdsin mind kinni, aga mind see ei häirinud, eesmärk oli lõpetada ja mida aeg edasi, siis mitte lihtsalt lõpetada, vaid 2 tunniga lõpetada. Arvutuste järgi olin graafikus. Mingi hetk püüdis mu aga minu vanune neiu kinni. Otsustasin talle tuulde võtta. Paraku pidin mõne aja pärast tõdema, et see tempo on minu jaoks liig ja selle tempoga ma lõpuni vastu ei pea. Jah, olin temast nõrgem! Nägin veel, kuidas ta meeste grupi kinni püüdis. Kae, kus kiire naine.

Kokkuvõttes. Polnudki nii hull, kui arvata võis. Taaskord võis täheldada, et peale esimest tundi alles õige power tulebki, enne paras uinamuina. 2 tundi läks küll 4 minutiga lõhki, kuid leidsin lõpus veel jõudu, et 100-200 m kaugusel olev jooksja kinni püüda ja koos lõpuspurt teha.

Oli vahva. Motivatsiooni ja eneseusu tõstmise päev. Tänud Kaie ja Eva, oleme suurepärane tiim! Palju on naisi, kes midagi sellist teeks, mida Kaie ja Eva tegid?

Meie tublid naised lõpetamas.