Xdreami hooaeg 2009 lõpetatud!

Tänaseks on möödas juba mõned päevad meie viimasest Xdreami osavõistlusest. Keegi pole tahtnud selle kohta sõna võtta ilmselt seetõttu, et varasemates postitustes välja hüütud eesmärgid jäid napilt (:P) teostamata.

Viimane etapp oli sprint Tabasalus. Meie puhul on seda sprindiks muidugi natke kohatu nimetada. Aeg tuli 4:43, mis ei jää just väga palju alla Ardu etapi 5 tunnile. Alguses olime loomulikult väge täis :) Võitja ajaks ennustati u 2:25 ja no mis see meil siis 3 tunniga ära pole teha. Vabalt! Aga nagu tegelikkus näitas, siis ei kukkunud välja nii nagu plaanitud.

Veidi siis rajast ja meie esinemisest. Võiks öelda, et tegemist oli kõige huvitavama ülesehitusega rajaga, mis sel aastal olnud. Alade järjekord oli seekord järgmine: jooks - ratas - rattaralli - kanuu - rattaralli - lisaülesanne - jooks - ratas.

Enne starti ei hakanud igaks juhuks soojendust tegema - muidu äkki väsitame ennast veel ära :P Hüppasime siis natukene koha peal, et päris külm ei hakkaks ja sellest täitsa piisas kah.

Startisime Tabasalu staadionilt jooksuetapile (coastaleeringule). Esimese punkti võimalikke asukohti oli kaardil 7 ja õige leidmiseks tuli lahendada võrrand x2 + x - 1406 = 0 Tagant järele tark olles oleks vastuse kätte saanud ka paari sekundiga, aga meie võtsime ikka korralikult aja maha ning arvutasime maas tehte korralikult läbi. Saime tulemuseks 37, mis näitas, et esimese punkti järele tuleb sukelduda merre :D Tegelikult ujuma siiski ei pidanud - vesi ulatus maksimaalselt nabani. Ka teine punkt asus vees. Oli valida, kas sumbata teise punkti läbi vee või joosta lähemale mööda kallast. Valisime teise variandi ning usume ise, et see oli ka kiirem. Kolmandasse ja ühtlasi viimasesse jooksupunkti jõudmiseks pidime uuesti üles ronima Tabasalu pangast, kust me esimesse punkti jõudmiseks juba korra alla ronisime. Trepid olid abiks, niiet küünte ja hammastega kaljuserval kõõluma ei pidanud :D



Pärast jooksu tuli väike rattaetapp. Esimesesse ratta punkti minnes valisime raja Tabasalu soo kõrval. Minu jaoks oli tegemist kõige ekstreemsema rattasõidu kogemusega. Eva ja Even, kes on mitmeid kordi Elion Cupil osalenud, arvasid, et see pole veel midagi - Rakveres on alles hull rada :D Sõitmise tegid hulluks nimelt need puujuured, mis iga natukese aja tagant ratta alt läbi hüppasid. Leidsin lõpuks, et ratas käe kõrval jooksmine on oluliselt lihtsam ja kiirem. Kuigi jalgadele mitte just kõige parem, kuna pedaalid peksid päris mitmed sinikad paremale jalale..

Edasi liikusime juba üsna kiirelt rattaralli alguspunkti suunas, kuni märkasin, et Eva jookseb täiesti normaalsel teel ratas käe kõrval. Põhjus ilmselge - kumm katki. Ja mitte klaasikildude tõttu nagu korraldajad olid hoiatanud, vaid nende jõhkrate kivide tõttu, millega uuselamurajoonides teid ehitatakse.. Even võttis siis kiirelt oma tagavarakummi ja pumba välja ning loetud minutitega oli Eva ratas nagu uus ja võisime edasi kihutada.

Rattaralli tähendab sisuliselt legendi, millal ja kuhu peab keerama (nt 500m pärast vasakule jne). Esimese rattaralli tulemusena jõudsime kiirelt kanuu vahetusalasse. Jäime hetkeks mõtlema, millise kanuu võtame, kui üks korraldajatest hõikas, et mis te seisate - marss kanuusse! :) Ja mis seal ikka, hakkasimegi siis aerutama esimese punkti poole. Võib vast öelda, et oli kõige lihtsam kanuu etapp sel aastal. 3 punkti võetud, suundusime tagasi vahetusalasse. Enne kaldale jõudmist võtsime eesmärgiks jõuda ette ühe naiskonna kanuust - ja kuna meil jõudu ikka oli, siis tegimegi neile ära.. päris pikalt, kui aus olla :)



Kanuust startisime järjekordsele rattarallile, kus meie allaminek alguse sai. Tagant järele teeb ikka tigedaks, et sai vaid ühes kohas teiste järgi sõidetud ning seetõttu eksisime kaardilt. Ja tagasi "pilti" jõudmiseks kulus meil ikka röögatumalt pikk aeg. Aga vähemalt saime oma jõududega hakkama.


(Vot selle koha peal olime me juba kaardilt kadunud)

Rattaralli lõpus ootas meid lisaülesanne - kivi vedamine. Ei olnud just kõige parem otsus see suur paekivi mürakas käe otsas mööda rada vedada. Siiani ei saa aru, miks me ratast appi ei võtnud :) Aga mis seal ikka - minu ämbrite vedamine pidi ju kuskil ka kasuks tulema :D

Enne finishi poole tagasi suundumist pidime võtma jooksuga veel ühe punkti, mille leidsime kergelt. Ka rattaetapp finishini oli üsna lihtne, kui välja arvata sik-sak alla ja üles mägede Tabasalu staadionil (kes seal käinud, kujutab ette, mida see tähendab).

Ja niiviisi me siis lõpetasime 4 tunni ja 43 minutiga, mis andis meile kokkuvõttes 136. koha. Üldkokkuvõttes saavutasime väga tubli 103. koha, mis esimesel aastal osalenud võistkonnale on päris hea saavutus, ma arvan.

Südames oleme me muidugi ikkagi esimesed :D

Tegelikkus vol 3

Kui juba rääkimiseks läks...
Midagi originaalset ja põhjapanevat lisada pole. Trenni on tõesti vähe tehtud. Kuigi vaatasin, et kuu esimeses pooles olin päris tubli :) Aga peale seda tuli totaalne vaikus. Samas päris paigal pole ka ju istunud.. igasuguse metsas ringi müttamise ja füüsilise töö tegemise ja mööda linna ringi kõndimise annab ka hea tahtmise juures trenni alla liigitada:)

Täna käisin jooksul ümber Ülemiste järve (14 km). Treeningute vähesus andis ikka väga hästi tunda: mingit erilist tempot ei olnud, üks korda hakkas päris kõvasti pistma ja viimastel kilomeetritel isegi paar korda kõndisin (!!!)... Seda, et ma jooksuvõistlusel kõnniksin, pole küll kunagi varem juhtunud :S (joogipunkte ma siinkohal ei arvesta).

Ja siis ma avastasin veel sellise asja: Xdreamist palju rohkem meeldivad mulle väiksemad seiklusspordi võistlused. Xdreamil on alati kuidagi nii meeletu rabelemine.. massiüritus ju ikkagi. Näiteks XT-seikluse 2 etappi ja Alar Siku matkaseiklus, millest ma see suvi veel osa võtsin, olid palju mõnusama õhkkonnaga.. põhiliselt ilmselt just võistkondade vähesuse pärast. No ja muidugi kui võistkondi on vähem, on endal ka ju suurem võimalus mingi koht saavutada :P Eriti kui võtta osa naiskonnaga- neid on alati hästi vähe. Et isegi kui üldarvestuses saad viimase koha, siis naiskondade seas oled ikka auhinnalisel teisel või kolmandal kohal :D

Sellega ei taha ma muidugi öelda, et ma kahetseksin Xdreamist osavõttu...
Tabasalus anname endast ikka maksimumi ja saame parima koha, mis seni olnud on :)

Minu tegelikkusest

Evenile lohutuseks, ka mina pole pärast viimast osavõistlust trennisoonele saanud. Vaid mõned üksikud päevakud ning 5km rattaorienteerumist. Ainus, millega saan rahul olla, on kanuuvormi tõus viimastel nädalatel. Käe ja seljalihased on oluliselt tugevamaks saanud võrreldes viimase osavõistlusega. Kahjuks sellest suurt kasu ei ole, kuna istun kanuus ju keskel ja seal aerutades väga palju kiirusele kaasa ei aita. Aga eks näis. Kui lisaülesandena kive või ämbreid peab tassima, siis selles olen kõva :D (oleneb muidugi, kellega võrrelda :D)
Eilne päevak Vitipalus näitas, et raskel maastikul jooksmisel olen täiesti lootusetu. Ainuke lohutus on, et Tabasalu kant on muidu tasane, kui rannikuosa välja jätta.
Ratta selga võiks vähemalt paar korda enne võistlust ikka istuda. Olen plaaniks võtnud täna ühe ringi teha. Luban selle siin kõikide lugejate ees välja, siis ehk on motivatsiooni see ka ära teha :)

Aga vaatamata kõikidele tagasilöökidele, oleme tublid ja kindlasti saame viimasel etapil kõige parema koha, mis siiani olnud on. Ei usu - küll näete! :)

Tegelikkusest

Räägin enda eest, teiste olukorda ei tea. Mul oli vahepeal tõeline motivatsioonikriis. Xdreami osavõistlused on olnud pealesunnitud kohustus ja trenni pole üldse teinud. Vaadates treeningpäevikut, siis augustis käisin vaid Lahemaa kepikõnnimaratonil (vormi- ja eakohane?) ja tegin kaks (!!!) trenni. Ehk siis arvuliselt väljendades: 53,3 km ja 8:19 h. Masendav, eksole? Peaks end vanaemaga joonele panema, huvitav kas suudan ta üldse üle joosta?

Suvel on muid üritusi ja tegemisi niivõrd palju olnud, et alati polekski võimalik sinna vahele trenne pikkida. Eks suure tahtmise peale saaks ühtteist teha ning erinevad kohad teekski asja põnevamaks. Huvitav, kuidas ma Kumari laiul jooksnud oleksin? Ümber laiu? Roostunud - ei veaks välja. Meres? Libedad kivid - ei vea välja. Edasi-tagasi? Kindlasti. Ok. Loll, kes vabandusi ei leia.

Tänase pisikese ja aeglase jooksuringi peale oli pulss küll nagu põrguline. Üritas taas tubliks hakata ja 20. septembril väidetavalt ühel maailma rohkeima osalejate arvuga TA OK ROGAIN'l edukalt esineda. Tiimikaaslaseks seekord visa ja vapper Marianne.

Elva on tehtud!

Noniinonii.. III etapp on selleks korraks läbi. Ära tegime ja olime veel eriti tublid ka :D

Kuigi tõesti, nagu Eva kirjutas, siis kellelgi meist ei olnud mõtted 100% asja juures. Even oli meil lausa nii ettevalmistatud, et tuli kohale ilma kaardialuseta ning joogipudelites oli paljas vesi, kuna spordijoogipulber oli vahepeal otsa saanud.

Aga nüüd siis meie üleelamistest. Pilte meil sel korral teile näidata ei ole, aga usun, et olete juba eelmiste postituste piltidelt aru saanud, millised me ühte või teist tegevust tehes välja näeme :D
Seekord oli rada järgmine: jooks - kanuu - ratas - jooks - ratas - jooks - ujumine - jooks finishisse.

Enne starti saime oma asjadega üsna varakult ühele poole - rattad olid viidud rattaalasse, pulgad nullitud ja ülejäänud elutähtsad tegevused tehtud. Mina jõudsin teha ka väikese uinaku stardikoridori kõrval asuval puupingil. Ilmselt oleks ka sügavalt magama jäänud, kui kommentaatori mikrofon oleks veidi vaiksemaks häälestatud :)

Esimese minutiga, mil lubatakse kaarti vaadata, suutsime vaid ära jagada, kes millise punkti võtab - Even sai A, mina B ja Eva C. Mingist suunast, kuhu liikuda, polnud minul halli aimugi. Ja siis tuli start. Lõpu poolt startides on ainus "hea" asi see, et jooksed esimeste järgi ja küll kunagi ikka aru hakkad saama, kus parasjagu kaardil oled. Seekord oli küll nipikas, et start asus valgel laigul, niiet enda asukoha arusaamiseks kulus parajalt palju aega. Mina jooksin koos Eveniga enda punkti ja tema läks siis edasi enda punkti võtma. Kui jõudsime järgmisesse punkti, mille pidime kõik koos võtma, oli Eva juba ees ootamas.

Miks lõpust startides on "hea" (justnimelt jutumärkides) teiste järgi joosta? Vot sellepärast, et siis kaob endal igasugune oskus kaarti ja olukorda õigesti hinnata. Kui meie saime teiste järel joostes esimese 5 minuti jooksul üle kiire vooluga Elva jõe ujuda ja pokude vahel mütata, siis esimese otsa mehed kasutasid selleks silda ning jõudsid oluliselt kiiremini kohale, kui meie :)

Aga edasi läks üsna libedalt. Kuna jämedad vaod olid metsa vahel järgmistesse punktidesse sisse joostud, siis polnud meil muud muret, kui vaid hoida jooksusammu ning võimalikult kiiresti kanuudesse jõuda.

Enne kanuudesse hüppamist oli vaja veelkord jõge ületada (seda olime teinud nii enne, kui tegime ka pärastpoole veelgi. Niiet mitu korda me kokkuvõttes üle jõe ujusime, ei mäletagi, aga seda oli igatahes palju :)) Kui olime omale läbi rahvasumma sobiva kanuu välja valinud ja selle otsapidi vette tirinud, selgus tõsiasi, et jõgi on kitsas, kiire vooluga ja kanuusid palju. Ja see tõi omakorda kaasa korraliku segaduse. Kohe alguses sattusime üheks liikmeks puntratantsu, kus igal võimalikul sentimeetril terve jõe laiuses oli üks kanuu. Õnneks saime mõne aja möödudes sealt ikka liikuma.

Terve kanuu etapp oli paras trenn nii kätele kui kõhule. Miks kõhule, küsite? Aga sellepärast, et iga kümne-paarikümne meetri tagant oli vaja mõne oksa alt läbi libiseda või lükata ennast oksa küljest lahti. Niiet selili kanuu põhjas lebamine sai meil üsna selgeks :) Takistusrada jõe kohale langenud okste näol oli justkui korraldajate poolt orgunnitud ;)

Lisaks pidevatele takistustele, mis jõe peal meid ees ootasid, oli vaja seekord ka eriliselt pingeliselt jälgida kaarti. Kuna kanuupunktid ei olnud kaardile ette märgitud vaid need tuli ise sinna lisada vastavalt sellele asukohale, kus need looduses asusid. Kui välja arvata üks punkt, mida ma ei suutnud kaardil õigesse kohta märkida, siis sain seekord kaardi lugemisega üsna hästi hakkama.

Kanuud veest välja tõmmates suutsin oma pea vastu kaldal olnud kanuud täiega ära lüüa. Praegugi suur muhk peas, mis valutab. Aga polnud midagi teha - edasi oli vaja hüpata rataste selga. Enne seda leidsime vaevata üles 2 punkti, mida polnud kaardile märgitud ja panime marsruudi paika. Esimesse punkti minnes tegime väikese vea ja pidime paarsada meetrit üle põllu komberdama, mille tulemusel võtsime vastu otsuse, et edaspidi liigume ainult mööda teid. Ja nii läkski. Jõudsime vaevadeta kõik rattapunktid ära võtta.

Edasi tuli väike jooksuots, kus Tõravere observatooriumi aladel oli vaja lahendada ka üks lisaülesanne. Enne lisaülesande alale jõudmist rääkisin Evale ja Evenile, et täpselt selle koha pealt hakkab puude hekk, kus iga puu tähistab ühte planeeti ja selle kaugust Päikesest. Ja just selle teemaga oligi lisaülesanne seotud. Osaliselt olid küll sildid puude kõrval kinni teibitud, aga siiski suutsime vigadeta planeedid nimekirja panna ja pealegi õiges järjekorras. Jätmata siinkohal mainimata, et ühe trahviringi siiski saime, kuna panime Pluuto teistega ühte patta :P

Edasi ootas meid veidi lühem rattaots tagasi keskusesse. Kui välja arvata üks pargialune, kus radade ristumiskoha leidmisega läks aega, liikusime sel korral ratastel oluliselt kiiremini kui Väätsa öisel etapil. Sain isegi Eveni käest kiita, et olin seekord "jummalast kiire" :D

Kui finish juba paistis ei olnud meie seiklused siiski veel läbi, kuna enne finishit oli vaja teha üks väike ujumisots Vaikses järves. Keset järve oli pandud 2 poid, mille küljest oli vaja 2 punkti võtta. Kõik me panime igaks juhuks vestid selga, kuna pärast nii pikka ja rasket pingutust ei olnud oma võimetes enam väga kindlad. Ja pärast seda, kui olin teinud esimesed paar ujumisliigutust, oli selge, et see oli ainuõige otsus. Keset järve sain kommentaari, et niimoodi võib küll kaua aega minna, aga minu vastus oli, et vähemalt jõuan kohale.

Pärast värskendavat suplust oli enne finishikaare alla jooksmist vaja läbida ka teine lisaülesanne, milleks oli "see inglise igav mäng" kroket :D Eva jooksis kurika ja palliga raja läbi ning oligi selleks korraks kõik tehtud. Viimased meetrid finishisse ja läbi see saigi..

Kokku aeg: 5:47.58 (koos 15min trahviga, mis kanuupunkti valesti märkimine kaasa tõi, jäi lõppajaks 6:02.58). See tähendab, et esialgsete tulemuste alusel oleme praegusel hetkel 81. kohal. See võib veel paari päeva jooksul täpsustuda, aga koht on siiski väga hea. Sellel aastal pole paremal kohal veel olnud :)

Kokkuvõttes olime väga tublid ja viimasele etapile läheme kindlasti juba suuremate ootustega saada veelgi parem koht :D

Homne Elva etapp ja vahepealsed trennid

Ikka ja jälle tuleb tõdeda, et me oleme laisad. Püüdsime küll nüüd vahepeal jälle elustada tava, et 3 trenni nädalas, aga vähemalt mina pole sellest kinni suutnud pidada. Päris naljakas, et kevad-talvel, kui väljas oli külm ja vastik ja lumi ja pori, siis me tegime trenni palju agaramalt. Aga nüüd kui on suvi, siis ei kipu üldse enam nii tihti ei jooksma ega ratta selga.

Aga no natuke me ikkagi oleme ennast liigutanud ka. Kõigepealt see, millest Kaie eelmises postituses kirjutas- ratastega Vooremäele, seal väike jooks ja siis Tartusse tagasi. Kokku tuli u 40km ratastel ja 4km joostes. Aeg umbes 2:30, nii et oli ikka trenn küll :).
Nüüd sellel nädalal plaanisime teha uuesti sama ringi, aga kuna kõigil oli mingi teema viitsimise ja motivatsiooniga, siis tegime lõpuks natuke lühemalt. Me tegelikult Kaiega lootsime, et hakkab padukat sadama ja üldse pääseme sellest trennist :D Aga kahjuks või õnneks sai vihm just siis otsa kui me sõitma hakkasime. Mis ei tähendanud muidugi, et me läbimärjaks poleks saanud:).. teed olid ju lompe täis. Kokku sõitsime siis u 27km (Eomap-Valga mnt-Lennujaama tee-Võru mnt-Laululava) ja seejärel jooksime laululava taga spordipargis 3km (ülespoole ümmardatult:) ).


Nende kahe trenni vahele jäi aga ka üks tõsisem üritus. Nimelt toimus eelmisel nädalavahetusel Aegviidus Kõrvemaa rogain, kuhu me olime ennast suure hurraaga juba ammu kirja pannud (8 tunnisele rajale). Tegelikult vääriks see päris omaette postitust, aga võtan asja lühidalt kokku:)

Positiivne oli:
-ilus ilm
-ilus mets ja maastik
-lihtne rada
-palju mustikaid
-palju metsmaasikaid

Negatiivne oli:
-sääsed ja parmud
-ülemise ja alumise kaardiala vahele jääv suur soo koos rohke muda ja pokude ja ojaga
-nõgesed

Et jah, rada oli tegelikult lihtne. Päris paljud võtsid kõik punktid ära. Äkki oleks isegi meie sama suutnud kui oleksime rohkem pingutanud ja kauem rajal olnud... kes teab. Meie jõudsime finishisse ajaga 6:17 ja tegelikult olime omadega ikka päris läbi. Isegi Even, kes alguses praalis, et tema väsitamiseks läheb vähemalt 18 tundi :D
Kui mitu km me kokku läbisime, seda ma ei tea täpselt.. ei ole kaardilt veel mõõtnud. Aga arvan et u 30km tuli ikka ära.


Nii, aga homme on Elvas Xdreami 3. etapp. Ma valetaksin kui ütleksin, et me kõik sinna suure vaimustusega läheme. Kaiel lõppes just 3 päevane auto-orienteerumine (Igamehe Suveseiklus) ja ta on sellest päris väsinud. Even ütles, et ei viitsiks ka üldse minna ja mul on täpselt sama lugu. Nagu mitte mingit ootust ega motivatsiooni ei ole. Et parema meelega jätaks üldse minemata, aga kuna raha on makstud, siis tuleb ikka kohale minna ja rada lõpuni teha...
Aga noh, ma arvan, et me võtame ennast ikka homme kokku. Ja mott tuleb vast ka tagasi:)

Alla tunni pole trenn :P

Nii nii.. Üle pika aja kiire sissekanne ka blogisse. Eva ja Even valmistuvad, mina olen juba valmis, tänaseks trenniks. Seekord plaanis sõita ratastega Vooremäele, seal väike jooksutiir teha ja tagasi. Kokku teeb see siis umb 40km ratast. Veidi õudne on küll, kuna viimati istusin ratta seljas Väätsa etapil :D Aga no ehk ikka kannatab ära..

Täna saabki olema minu selle kuu kõige korralikum trennipäev. Paar päeva tagasi jooksmas käies mõtlesin, et selliseid alla tunniseid jooksuotsi ei peagi enam trenniks. Eks see mõte ajendatud ka meie motost, et "trenn algab tunnist" :) Täna saab kindlasti see piir ületatud. Aga varasemad 7-10km jooksuotsad jäid sellest alla, niiet meie loogika järgi polegi sel kuul trenni teinud :P

Aga nüüd siis ratta selga. Ilm ei ole meile just kõige parem kaaslane, kuna kuiv ilm on asendunud vihmasajuga. Aga noh, see ongi ju ekstriimi mõte :D

Väätsa on tehtud!

Nonii. Nüüd on see tehtud - kõige hullem etapp (loodetavasti) on selleks aastaks läbi.

Enne kui kõik koos muljeid hakkame kirja panema, riputan üles mõned pildid võistlusest (aitähh Taunole piltide eest). Sel korral siis pildid enne ja täpsem jutt koos kaartidega pärast :)


Väike taktika tegemine enne starti, mis kokkuvõttes mingit tulemust ei toonud :P


Tagumises otsas startijatel oli aega küll (minu arust üks tüüp kõnnib lausa)


Alustasime kanuuga (legendi järgi veidi üle 8km)


Edasi kanuust otse jooksuetapile (legendi järgi üle 8km, aga arvan, et meil tuli umb 10-11km)


Pärast jooksu ja ujumise etappi panin mina endale enne ratta selga hüppamist kuiva dressika selga. Ja peab ütlema, et see oli hea otsus (ratast kokku 45km)


Pärast 8 ja poolt tundi finishisse jõudes on Mihkel meist kõige kobedama näoga. Minul seevastu süda paha ja kohe kohe kokku kukkumas



Kolme kange pilt jäi seekord kõige lõpus tegemata, aga mis seal ikka - meie ju teame, et seal olime. Loeb see elamus, mis Väätsa etapist jääb. Seda on võimatu unustada.

Kohe kui ennast lõplikult välja oleme maganud, alustame uuesti treeningutega (kuid rattatrenni kruusateedel ei kavatse mina kindlasti pikka aega teha).

Väätsa etapp juba homme :O

Väätsa etapp on juba homme ja nüüdseks on lõpuks selge, et II etapil peame ühe meeskonna liikme välja vahetama. Eva suutis jaanipäeval endale mingi viiruseussi külge saada ning meiega homme võistlustulle ei astu. Sellest on muidugi väga-väga kahju, eriti kuna eelmisel nädalavahetusel sai koos nii hästi trenni tehtud. Meeskond on meil ikka viimase peal - koostöö sujub nagu õlitatud.

Õnneks oli kohe nõus Evat asendama meie tubli ja tore töökaaslane Mihkel, kes küll meiega koos trenni pole teinud, aga on igati hakkamist täis ning ilma trennidetagi minust kümme korda võimekam :) Niiet selles mõttes on mul hea meel, et saan raske öise etapi kahe meesterahvaga koos läbi teha. Küll nad kahepeale mu sealt metsast välja veavad, kui mu enda jõuvarud otsa lõppevad :P

Kuna meil kõigil on tegemist elu esimese öise xdreami etapiga, siis ei oska eriti midagi ette kujutada, mis saama hakkab. Kui läheb nii nagu minu viimases xdreami teemalises unenäos, siis peavad kõik võistkonnad keset metsa basseinis ujuma. Ja mitte lihtsalt niisama vaid kandes jänesekostüüme :P Unes jooksid järjest helesinistes ja roosades karvastes jänesekostüümides võistkonnad mööda.. Päris lõbus oli :)

Eks veidi hirm on ka homse ees, eriti kuna ähvardatakse, et peab mitmes kohas ujuma. Aga ma arvan, et saame hästi hakkama. Poleks paremat asendusliiget osanud tahtagi kui Mihkel on. Eks pühapäeval või mõni päev hiljem annan teada, kuidas meil läks.

Evale head paranemist ja meile pöidla hoidmist :)

Treeninglaager sel nädalavahetusel

II osavõistluseni on jäänud vaid 7 päeva!

Vorm on veidi paranemas. Pärast haiguseussi olen hakanud korraliku(ma)lt trenni tegema ja praegu on enesetunne juba päris hea. Julgen loota, et esimese kilomeetriga veel pilti taskusse ei pane :D
Aga sel nädalavahetusel on meid ootamas täiesti privaatne treeninglaager :)
Saame kõik kolmekesi Porkuni järve ääres kokku, et teha üks päev korraga kanuusõitu, ratast ja jooksu. Even on veel eriti hull, kuna kavatseb kõigepealt 70km kohale jõudmiseks rattaga sõita + kohapeal ka veel mitu tundi rahmeldada. Loodan, et ta ennast üle ei hinda. Aga sellised need mehed ju on :P
Pühapäeval peab Eva küll juba kodus tagasi olema, aga meie Eveniga plaanime ka siis kanuud, ratast ja jooksu teha..
Even on üldse viimasel ajal meil karmiks treeneriks hakanud (õnneks piitsa tal veel pole :P). Täna hommikul näiteks tegi Evale ülekuulamist, et kas eile sai ikka trenni tehtud ja kui kaua ja kui pika maa. Mina ristküsitlusest pääsesin.. tunnistasin lihtsalt üles, et ainult natukene tegin :) Aga täna hommikul sõitsin rattaga linna tööle, mis teeb 17km. Päris mõnus oli hommikut niiviisi alustada, kuigi voodis silmi lahti tehes oli küll kiusatus autoga minna.
Täna ootab veel ees 25-30km ratast. Mmmõnna :)

Tsaupakaa

Kuidas trennid lähevad

Rääkides veidi mai kuus tehtud trennidest, siis mina pean tunnistama, et terve kuu läks mööda ilma trennideta. Väike reis Eestist ära oli suureks piduriks minu arengus. Eva ja Even seevastu olid aga vahepeal silmnähtavalt oma vormi parandanud.
Reisilt tagasi jõudes juhtus minuga aga see, et Eesti külmad ilmad pugesid minusse ja nüüdseks olen juba peaaegu 3 nädalat väikese külmetusega ringi käinud. Tänasest jäin lõpuks nõusse oma perearstiga, et pean veidikeseks aja maha võtma ja puhkama. Olen oma elu liiga kiireks elanud. Üks üritus ja trenn teise otsa - no kaua sa ikka jõuad :)
Kui tahan ikka meeskonda jääda ja II-l etapil korralikult esineda, siis pean kosuma ja kiirelt trenni tegema hakkama. Loodan, et päris lootusetus seisus ma kuu lõpuks ikka ei ole.
Eveni tänased sõnad: "oled tähtis lüli ikkagi....kui nii võib öelda" tõstsid kindlasti mu ego ja tahtmist hästi hakkama saada. Niiet, selleks, et mitte oma tiimikaaslaseid alt vedada, olen otsustanud vormi saada. Ja eks vaja ka endale tõestada, et olen tegija :D

PILDID - Ardust

Nagu meie blogi ainuke jälgija juba kindlasti ootab, siis avaldame lõpuks ka mõned pildid meie esimesest võistlusest. Niiet ilma pikemate kommentaarideta - siit nad tulevad..


Stardipauk on antud


Rabasime endale kanuu


Viimased tõmbed kaldani


Kanuust otse ratta selga. Hetke võtsime aega, et ka kaarti vaadata


Even on kuskil kaugel ees - kuulab maad


Kuhu nüüd???


Jagame jooksurajad ära


Eva täpne silm ja kindel käsi


Ja ongi finish


Võitjad juba ammu tagasi ja ka auhinnad käes. Aga see meie tuju küll alla ei toonud. Järgmine kord oleme ise essad :D


3 kanget

Ardu on tehtud!

Nagu kõik juba huviga ootavad, siis kirjutame nüüd oma esimese osavõistluse elamustest. Alustame kohe algusest ilma pikema sissejuhatuseta.

Stardialas starti oodates jõudsime kaardi legendi veidi piiluda. Tundus äärmiselt imelik, et ratast oli planeeritud ainult 9km ja jooksu umb 4km. Me ei osanud arvatagi, et kanuule planeeritud 8,4km on kogu võistluse põhiosa.



Stardist jooksime koos ülejäänud 486 võistlejaga järve äärde, kust haarasime kanuu. Punktide valik oli vaba (viimased pidid olema 13 ja 14). Nagu praktiliselt kõik teisedki võistlejad, otsustasime kõigepealt võtta 58. punkti. Kanuupunktide võtjaks valisime Kaie, mis hiljem osutus strateegiliselt mitte kõige paremaks valikuks. Järgmine kord oleme targemad ja paneme Eveni kanuupunkte võtma, et vajadusel sealsed jooksukad kiiremini läheks. Evenil on meist kõige kiiremad (ja pikemad :D) jalad ja kaardilugemine tuleb ka juba enam-vähem välja.

Ei tea kas võistlusärevusest või millestki muust, aga Kaie ei suutnud esimese hooga seda punkti siiski leida. Saarel oli tipu lähedal ka teine ninakene ja mõõtkava valesti hinnates tundus just see koht õige olevat - muidugi punkti leidmisel oleks abi vast olnud ka sellest, kui oleks kaardi kaasa võtnud :) Aga kusjuures, ta polnud ainuke! Oli seal teisigi, kes samast kohast seda punkti otsisid. Oli muidugi ka paar sellist tüüpi, kes otsisid punkti nr 13, mis tegelikult asus hoopis teises saare otsas. Nendele jagati sõbralikke õpetusi, et võtke kaart õiget pidi kätte :) Kuni Kaie saarel madistas, ootasid Even ja Eva kanuus. Kanuud muudkui lahkusid ja lahkusid, Kaiet ei kuskil. Mingil hetkel tundus Kaiele kõige kavalam kutsuda Even endale koos kaardiga appi. Sel hetkel juhtus aga tema lähedusse ka üks kaasvõistleja, kes andis teada punkti tegeliku asukoha. Ja nii siis saigi lõpuks punkt võetud ja kanuusse tormatud. Vahepeal oli küll Even kuskile kaduma jäänud, aga õnneks ei olnud ta väga kaugel, niiet saime oma teekonda jätkata.

Olime juba varem pannud paika plaani, et Even istub kõige ees, Kaie keskel ja Eva tüürina taga. Aga kuna me kolmekesi koos ei olnud varem kanuuga sõitnud ja Even ei olnud kunagi varem üldse kanuus istunud, siis läks meil see sõit üsna üle kivide ja kändude. Tegime toredaid sik-sakke mööda järve. Kui mõned punktid olid juba võetud, jõudsime järeldusele, et meie puhul töötab 2+1 süsteem. See tähendas seda, et Even tõmbas ühelt poolt ja Kaie ja Eva teiselt poolt ning vajadusel Eva tüüris. Kui selle nipi olime käppa saanud, läks meil edasi liikumine tunduvalt sujuvamalt.

Teisena suundusime punkti 59, mis tuli kergelt. Edasi punktid 60. ja 63. 63-da punkti võtmine tundus olevat kõige kiirem jooksuga. Seekord läksid Kaie ja Even koos, et kindlad olla. Saared olid üsna võsas ja liikumine oli pigem takistusraja läbimine, kui jooksmine :) Eveni särk sai ka ühe augukese juurde.. Jooksime tagasi kanuusse ja suundusime otse põhja, et rannikul Kaie 61. punkti jooksuka saaks teha. Seal ootas meid ka meie isiklik fotograaf (suured tänud Harrile), tänu kellele võite järgmise postitusena ka meie pilte näha.

Järgnevalt punkt nr 66. Korras. Ees ootas valge ala. Ümber nina ära sõitnud, saime hinnata mis ees ootab ja kust punkti otsida. Sagimine käis keset vett. suundusime sinna ja saime 69. punkti kätte. Kui 70 punkt võetud, hakkasime rannikuäärt mööda 67-sse suunduma. Kohati läks vesi niivõrd madalaks, et Even hüppas kanuust välja ja vedas kanuud enda taga. Nagu kaardilt näha, avanes peale 67 punkti pilliroog. Sealt läbi minek ei tundunud eriti hea mõttena ja suundusime kaldale, et kanuud veidi mööda maad vedada.

Punktid 64 ja 62 tulid lihtsalt. 65-sse punkti suundudes tuli silmitsi seista tugevate lainetega, tuul puhus 18 m sekundis. Hoidisime kanuud risti lainetega, vastasel juhul oleks lihtsalt ümber käinud. Pärast kuulsime, et üks kanuu uputatigi ära ja nii mõnigi keeras kanuu lainete tõttu kummuli. Meie kummuli ei käinud, aga selle punkti juures suutis Kaie end siiski nabani vette kukutada. Ei saa öelda, et vesi oleks soe olnud. Õnneks oli tehtud õige riietuse valik ning kaldale jõudes olid need praktiliselt kuivad.

65. punktist 13. oli liikumine oli lainete tõttu äärmiselt keeruline. Otsustasime Kaie saare tipus maha panna ja sel ajal kui ta punkti võttis, liikusid Eva ja Even mööda saare äärt kanuu lõpp-punkti suunas. Even hüppas vahepeal kanuust välja ja vedas mõnda aega kanuud enda taga - sai natuke kiiremini edasi. Kaie mahapanemise strateegia õnnestus hästi (mõnel tiimil paistis mitte nii hästi õnnestuvat - nii mõnigi hõikus saarel oma kanuud).

Viimane kanuupingutus võis alata. Laineid seal enam õnneks ei olnud ja saime kaldale rühkida. Kui me randa jõudsime, oli kanuude rida päris pikk ja kanuu mööda maad oma kohale lohistamine võttis jala päris pehmeks.

Jooksime 14. punkti ja haarasime rattad.



Ratta algus läks lihtsalt, kuna järgmisesse punkti (15) viis otse korralik tee. Edasi teadsime, et tuleb jooksu-orienteerumine, kus igaüks pidi võtma erineva raja. Aga radasid hakkasime jagama alles siis kui rattad maha panime. Kaie tegi kiirelt otsuse, et Eva võtab C raja, Even kõige pikema A raja ja ta ise tehnilise B raja. Kuna me kõik lõpetasime täpselt ühel ajal, siis oli see otsus ilmselgelt väga hea! :D

Pärast eraldi orienteerumist pidime valima 7-st punktist 5. Valisime punktid 33 - 36 - 37 - 35 - 38. Tegelikult tahtsime võtta 35 ja 37 punktid teises järjekorras, kuid eksisime sihiga ja kaldusime 35 punkti suunast kõrvale ning jõudsime esimesena hoopis 37-sse punkti.

Kui jalad olid jooksmisest juba täiesti läbi, tuli leida endas jõudu läbida ka veel viimane rattaots. Kaardi legendi järgi oli seda vaid! 6 km, aga tegelikkuses oli see kõige suuremate katsumustega teekond kuni finishini. Kõigepealt pidime jõudma punkti 25, milleni jõudmiseks tundus kõige otsem tee mööda sihti, aga mis hiljem osutus mitte kõige kiiremaks. Oleks võinud suures võistlustuhinas ju märgata ka korralikku teed, mis väikese ringiga punktini viis. Aga siis oleksime ilma jäänud elamusest seoses sügavate ja vajuvate põhjadega kraavide ületamisest. Pidime 25-sse punkti jõudmiseks ületama 2 kraavi, mis ei olnud just veevaesed.. Lõpuks jõudsime siiski mudaste ja märgade jalgadega õigesse punkti.

Järgmine punkt oli 26, kus ootas meid ees esimene lisaülesanne. Võtsime otse suuna sinnapoole teadmata milliseks see tee kujuneb, kuna pidime mööduma Mudajärvest. Ületasime teel jällegi 2 kraavi, millest viimasesse pidi Kaie peaaegu jalgupidi kinni jääma, kuigi kraavi põhjas oli korralik betoonist plaat :) Mudajärve ümbruses olev sooala oli veel jääs, niiet seal sai sõita küll. Lisaülesanne oli meie (Kaie) jaoks käkitegu, ning suuresti tänu selle punktile tõusime kindlasti mitu kohta..

Kui lisaülesanne oli mängleva kergusega läbitud (:D), kimasime mööda teed eelviimasesse punkti (28). Sealt edasi kuni viimase lisaülesandeni ei olnud enam keeruline minna, kuna metsa alla oli juba sügav vagu sisse sõidetud. Laskumata detailidesse - ka teine lisaülesanne oli meie jaoks imelihtne. Eva kindel ja terav silm (kuna tema oli ainukesena vahepeal porgandit söönud) suutsid teha nii hea töö, et suutsime selle ülesande lahendada kiiremini kui I koha võistkond!

Finishis saime kirja aja 5 tundi ja 4 sajandiksekundit. See tähendas, et meie esialgselt pandud plaan läks lõhki vaid 4 sajandiksekundi võrra :)

Punkt! :D

T minus 12 hours...

Ehk siis meie suurürituse start on natuke enam kui 12 tunni pärast. Ja nüüd on lõpuks ka minule ärevus kohale jõudnud.
Hommikul hakkame Tartust liikuma umbes 6:30 :S Peakski juba magama minema, aga vaevalt et see uni nii kiirelt tuleb..
Ilm tõotab homme tulla väga hea- päikseline ja soe. See omakorda on toonud riietumise probleemi. Minul on igal juhul praegu kaasa pakitud kõikvõimalikud lühikesed ja pikad ja poolpikad püksid ja pluusid :D Eks siis hommikul kohapeal otsustab, mis kõige sobivam tundub.
Paar päeva tagasi said valmis minu ja Kaie rataste kaardihoidjad. Selle eest tänud Kaie vennale:). Olime juba valmis nö lillepotte kasutama:P aga nüüd läheme rajale siiski tunduvalt vingema atribuutikaga.
Ja ühesugune riietus on nüüd meil ka:) Peaaegu. Kaie tegi kõigile oranzid vestid. Nii me ei kaota üksteist vast suures stardirüsinas ära ka:)

Eesmärgi suhtes pole me siiani veel kokkuleppele jõudnud. Et kas oluline on lihtsalt lõppu jõuda ja mitte väga ära eksida või siis võtta eesmärgiks mingi kindel aeg või koht. Kõik ikka selleks, et mott võimalikult kõrgel oleks :P Aga igaljuhul olen täiesti kindel, et homne päev saab olema fun.

Nüüd aga magama:)

Tik-tak, tik-tak

Oi-oi, kui laisad oleme olnud viimasel ajal nende sissekannete tegemisega. Aga annan siis ka teiste eest veidi tagasisidet, mida me vahepeal korda oleme saatnud.
Teisipäevad ja neljapäevad on meil päevakute päevad. Siis võib meid kindlasti leida kas Põlva- või Tartumaa metsadest.
Teisipäeval käisime Koorveres. Seal oli tõsiselt ilus metsaalune, niiet lust oli joosta. Ja ka orienteerumine läks mul sel päeval päris hästi (vähemalt enda arvates). Evenile ilmselt ka metsas meeldis, sest tema suutis seal lausa 2 ja pool tundi seigelda :D Alles siis kui pimedaks läks, nägime väikest musta täpikest metsast välja jooksmas :P Aga pole hullu. Vähemalt rada sai sel päeval kirja - punktide võtuga viga ei tulnud.
Eile oli päevak Kiigeorus. Seal ei olnud väga tore - võssi ja tee peal maas olevaid oksi oli ikka üle mõistuse palju. Ja samuti oli metsaalune märg - korralikult märg. Me esimesed punktid jooksime koos Eveniga - õigemini tema jooksis ja mõistus (ehk mina siis) läks järele :D Viimaste punktide võtmisel läksid meie teed lahku - kuna mul oli vaja aja peale Tartusse tagasi jõuda, siis jätsin raja pooleli ja jooksin otse finishisse. Napilt siis, kui hakkasin minema sõitma, jõudis ka Even autoni, niiet ma ei pidanudki teda sinna saatuse hooleks jätma :)
Aga orienteerumine on vahepeal ka ikka päris ohtlik spordiala. Enne lõppu oli metsas näha ka kiirabi askeldamas. Hiljem saime teada, et keegi vanem meesterahvas oli okstesse kukkunud ja vist mingi põrutuse saanud. Igatahes kurb lugu.
Trenni tegime ka kolmapäeval. Siis võtsime ette väikese rattatiiru. Umbkaudu oli ring järgmine: EOMAP - Ilmatsalu - Rõhu - Nõgiaru - Külitse - Haage - EOMAP. Kokku 33,8 km (+/- siia sinna, olenevalt erinevate rataste kompuutritest). Kuigi me oma Xdreami konkurente ei tahaks väga aidata, siis lubasime ühel neist meiega kaasa sõita :P Ilm oli sel päeval vastikult tuuline. Just viimastel kilomeetritel oli tuul eriti tugevalt vastu - see tappis kogu sõidu lõbu. Tartule lähemale jõudes oli rattasõidust nii siiber, et oleks tahtnud ratta kraavi lükata ja autoga koju sõita. Kuna aga sellist võimalust ei olnud, siis pidi tahes tahtmata ise ennast koduni väntama. Tänaseks on õnneks need kohutavad tunded juba praktiliselt meelest läinud :D

Ainult 8 päeva veel :S

Saasaare teisipäevaku fotosüüdistus

Foto: Kolla

Ratta- ja orienteerumishooaeg on alanud

Sellel nädalal on meie poolt lõpuks avatud ka rattasõidu ja orienteerumise hooaeg (kui nii võib öelda :)). Esmaspäeval oli esimene ühistreening rattasõidus, millest võtsid osa küll vaid Even ja Eva, aga see ei tähenda, et mina üldse ratta selga pole jõudnud. Ma sõitsin ka esmaspäeval, aga lihtsalt õhtu poole :) Üritasin ümber maja tiire tehes 20 km täis saada, aga pärast 19-dat kilomeetrit enam ei viitsinud ja läksin ära koju :P
Orienteerusime Põlva teisipäevakul Taevaskojas. Ilm oli kevadiselt väga ilus ja soe ning metsaalune mõnus. Eks aegajalt oli vaja ka läbi lumehangede joosta ja jää peal tasakaalu hoida, aga see oli tühiasi.
Ja muide, leidsin ka oma kompassi üles.. jee. Aga selgus kurb tõsiasi, et sellele on üsna suur mull sisse tulnud, mis metsas täitsa segas (leides vabandusi teemale, miks ma vahepeal ära eksisin :D)
Eile oli ka ühine treening rattasõidus, kuhu mina jällegi ei jõudnud.. Mina õppisin hoopis, kuidas kangimeetodil kivi veeretada :D
Nüüd aga pikk nädalavahetus tulemas - küll siis saab joostud ja sõidetud. Varsti polegi enam ühtegi päeva, kui trenni ei tee :) No aga kuidas sa nii ilusa ilmaga ikka toas istud? Eks? :)

Vaid 22 päeva alguseni..

Vaikselt hakkab närv juba sisse tulema. Nii vähe aega on jäänud meie esimese etapini. Eva arvas, et temal veel mingit erilist tunnet ei ole, aga küll me Eveniga talle seda pidevalt meelde tuletame ;) Järgmisest nädalast hakkame tegema ka rattatrenni ning orienteerumist. Esimesed Põlva ja Tartu päevakud on tulemas, niiet tuleb oma naelikud talveks ära pandud asjade hulgast üles otsida ning riided tolmust puhtaks kloppida :P
Samuti olen endale võtnud vastutusrikka ülesande - õmmelda meile ühine kostüüm. Eks näis, kuidas välja kukub :)

link

Tartu postimees
Sportinfo


Jee.. me Evaga oleme kuulsad :D

Ei olnudki kõige viimane

Nagu Eva ja Even siin juba nii värvikalt kirjeldasid, siis eneseületus oli laupäeval mega. Ja me ei olnudki Evaga poolmaratonil päris viimased, nagu paljud teist kindlasti arvasid :P lausa 2 meest lõpetas veel pärast meid. See teadmine teeb enesetunde isegi paremaks :D
Meie Evaga võtsime terve tee asja rahulikult.. ei olnudki plaanis end ära tappa vaid lihtsalt finishisse jõuda. Peame ju oma vormi hoidma põhisündmuseks - Xdreami I osavõistluseks, mis ei olegi enam nii väga kaugel - vaid 4! nädalat. Jooksu ajal oli pulss keskmiselt 153 ringis, tõustes veidi koos tõusudega ning langedes mäest alla joostes. Viimased 2 kilomeetrit tõstsime veidi tempot.. siis läks pulss 165ni. See on muidugi tegijatega võrreldes ikka naeruväärne. Saunas kogemusi jaganud mehed rääkisid keskmisest pulsist 175 ja rohkem. Aga no mis siis sellest :)

Rääkides lõpetuseks veel veidi Xdreamiks ettevalmistumisest, siis mina teen seda juba lausa uneski :D Mõned ööd tagasi nägin, kuidas starti jõudes olid minul ja Eval SI pulgad puudu ja kompass kuskile kadunud. See unenägu tõi maa peale, et peabki selliste ettevalmistustega tegelema hakkama - tegelikkuses meil ongi hetkel üks SI pulk puudu ja mu kompass kadunud :D Kui kellegi on üle üks SI-8 või SI-9, siis mõistliku hinna eest ostaksin selle ära. Ootan pakkumisi :)

Superb

Tegelikult meie olemegi võitjad. Olime lihtsalt nii tublid. Juhuu! Kiitke meid nüüd :P

Ees ootab 21,1 km e. poolmaraton. Temperatuur 1 kraad, külm tuul ja vihm.

Tegelikult mu enesetunne nii hea ei olnud. Jalad olid eelmine päev ja võistluspäev kuidagi kanged (ju oleks pidanud ennem rohkem puhkama).
Võistluse algul võeti tempo ülesse, ise oleks rahulikumat algust tahtnud. Lasin neil siis minna ja jooksin üksi omas tempos. Kohe varsti hakkas mu jalahäda tunda andma, mõtlesin, et nüüd on mu jooks joostud. Lasin tempo alla ja üritasin pervel ja pehme sammuga joosta, et jalgu säästa. Kuskil 50 minutiks olid jalad korras ja sain natuke tempot tõsta. Kuna jooksukogemusi puudub, ei tahtnud üle pingutada, vaid ikka lõpetada. Hoidsin stabiilselt pulssi 160 peal. Mõned tagant tulijad püüdsin mind kinni, aga mind see ei häirinud, eesmärk oli lõpetada ja mida aeg edasi, siis mitte lihtsalt lõpetada, vaid 2 tunniga lõpetada. Arvutuste järgi olin graafikus. Mingi hetk püüdis mu aga minu vanune neiu kinni. Otsustasin talle tuulde võtta. Paraku pidin mõne aja pärast tõdema, et see tempo on minu jaoks liig ja selle tempoga ma lõpuni vastu ei pea. Jah, olin temast nõrgem! Nägin veel, kuidas ta meeste grupi kinni püüdis. Kae, kus kiire naine.

Kokkuvõttes. Polnudki nii hull, kui arvata võis. Taaskord võis täheldada, et peale esimest tundi alles õige power tulebki, enne paras uinamuina. 2 tundi läks küll 4 minutiga lõhki, kuid leidsin lõpus veel jõudu, et 100-200 m kaugusel olev jooksja kinni püüda ja koos lõpuspurt teha.

Oli vahva. Motivatsiooni ja eneseusu tõstmise päev. Tänud Kaie ja Eva, oleme suurepärane tiim! Palju on naisi, kes midagi sellist teeks, mida Kaie ja Eva tegid?

Meie tublid naised lõpetamas.

Tegimegi ära :)

Otepää-Tartu jooksumaratoni lühike distants (21,1km) saigi joostud. Ja üllatavalt heade tulemustega:
Even- 2:04:33
Eva- 2:21:33
Kaie- 2:21:34
Ei saa mitte mainimata jätta, et mina ja Kaie olime oma tulemustega naiste arvestuses teine ja kolmas :D. Siit ei ole muidugi raske järeldada, et ainult 3 naist poolmaratoni jooksiski... Aga ikkagi. Eelnevalt olime arutanud, et ilmselt tuleb aeg kuhugi 2:30 kanti ja see aeg sai ületatud. Me oleme ikka nii tublid:D

Enesetunne oli jooksu ajal minul ja Kaiel ülihea. Ilmselt Evengi ei kurtnud, kuna ta nii hea tulemuse jooksis. Enne starti oli küll olemine natuke kahtlane. Kõigepealt ei leidnud me stardipaika üles, siis hakkas lörtsi sadama, oli kõva tuul ja tundus, et ka vääga külm. Autost ei tahtnud nina enne välja pista kui alles paar minutit enne starti. Aga kui juba jooksma sai hakatud, siis oli elu jälle lill:) Esimesed 10km läksid nagu lennates. Arvan et umbes 14 või 15-ndal kilomeetril, hakkasid ilmnema esimesed väsimuse tundemärgid. Minu jaoks kõige hullem lõik algas viadukti alguses, kus lõpuni oli jäänud veel natuke üle 3 kilomeetri. Linna jõudes tõstsime me ka tempot, kuna oli tekkinud lootus, et aeg võib tulla isegi alla 2:20. Väga napilt seda aega me siiski ei saavutanud.
Aga jah. Usun, et võin kõigi nimel öelda, et oleme väsinud, aga õnnelikud :)

Rohkem ei viitsi praegu enam kirjutada.. karta on, et homne päev möödub ka suuremas osas lihtsalt lebotades. Aga me oleme selle ära ka teeninud:)

Homne Otepää-Tartu 36. jooksumaraton

Mida rohkem sellele mõelda, seda suurem ärevus sisse tuleb. Pole elusees sellist maad jooksnud. Loogiliselt võttes, mis see 1,5-2 h järjepidevat pingutust siis ära ei ole - hullematki elus tehtud - kuid seda teistel spordialadel.

Mis ilma siis oodata on:
Öösel: Pilvisus tiheneb. Alates saartest ja Edela-Eestist hakkab lund ja lörtsi sadama. Puhub ida- ja kagutuul 5-10, saartel ja rannikul puhanguti kuni 15 m/s. Õhutemperatuur on 0..-6, Kirde-Eestis öö hakul kuni -8°C.Päeval: Pilves selgimistega ilm. Paljudes kohtades sajab lörtsi ja vihma. Paigut ivõib olla jäidet. Puhub kagu- ja lõunatuul 5-10, põhjarannikul puhanguti 12 m/s. Õhutemperatuur on 0..+3°C.

Tuul soosib, kuid vihm ja lörts vast asja ei kergenda. Arvestades, mida kõike võib Xdreamil oodata, siis...kõik mis ei tapa, teeb tugevaks.

Oleme visad hinged ja saame hakkama... Pühapäeval kõigest lähemalt, kuid kontaktivõimelised taaskord oleme.

Elu on nii ilus, aga nii porine :D

See oli meie eilse rajavaliku tunnuslause. Tegelikkuses oli nii, et kui õige teeotsani jõudsime, siis tuli välja, et miinuskraadid olid oma töö teinud ja maapind ei olnudki sel hetkel enam porine.
Aga miks ma täna siin kirjutan. Pärast seda, kui olime eile Eveniga üle tunni aja jooksnud 10,5 kilomeetrit ja pärast seda, kui ma olin 40 minutilise jalutuskäigu tulemusena koju jõudnud (vahepeal kusjuures sabakondi Toomemäe eluohtlikult libedal trepil siniseks kukkunud) hakkasin mõtlema, et miks inimesed seda küll teevad? Saan täielikult aru, et need, kes on juba lapsepõlvest saadik sporti teinud, ei oskagi muud moodi. Nende jaoks on see elustiil. Aga miks otsustab üks kamp noori inimesi, et alates tänasest oleks lahe hakata iga nädal mitmeid kordi trenni tegema?
Eks ma ise vist olin see, kes Evale mõtte pähe pani, et peaks Xdreamil osalema. Ja kuna võistkonnas peab olema kolm liiget, siis tundus üks hetk, et Even võiks olla kolmandaks sobiv kandidaat. Ja meie üllatuseks oligi ta nõus.
Mul endal tuli isu osaleda sellest ajast, kui käisin möödunud aasta võistlustele avatud raja kaardiga kaasa elamas. Praegu trenni tehes on küll selline mõte, et teen seda ainult seetõttu, et kambavaim on peal. Tean, et üksinda küll ei viitsiks :) Even on õnneks see, kes meid Evaga ikka tagant utsitab ja sunnib vähemalt 3 korda nädalas trenni tegema.. Ja eks nii need tulemused tulevadki.

Kes viitsib, võib ka oma kommentaare lisada teemal: miks sina trenni teed?

Eilsest peaproovist veel

Omalt poolt lisaks veel ühtteist. Algus (ja kusjuures allamäge enamjaolt) tundus kõige raskem. Peale esimest tundi tunne alles mõnusaks läks ja kuni Vasulani oli lausa lust. Rusikas silma auku olid Kaie kuivatatud virsikud, mis vahatahtlik kohustuslikult hästi maitsesid :P

Ja sai tõdeda, et oleks kasulik väljas viibides ka fotokat ligi hoida. Mööda lund vudisid 4-5 vutti? põldpüüd? Pole ornitoloog, midagi sinnakanti nad olid.

Ja nagu eelkõneleja juba ütles, võin omalt poolt kinnitada, et ega mina ka eile suurt millekski enam võimeline polnud. Ei viitsinud isegi poodi minna, et midagi süüa muretseda ja tuli söök kiirelt kokku keerata, mida kätte juhtus. Kokku need komponendid ei sobinud, aga kuna isu lubas elevandi ära süüa, siis maitses ülihästi. Ja veel paremini uni, mis sellele järgnes. Sai küll "korraks silm looja lasta", kuid esimene selguse hetk saabus alles tõdemusega, et väljas on vahepeal pimedaks läinud ja tuleb ööune kallale asuda.

Aga ME SAIME HAKKAMA ja võime südamerahuga poolmaratoni kallale asuda. Antud ringi võtame nüüd tihedamini ette ja küll varsti seegi ring "muuseas jooksuringiks" muutub.

17,7 km

Kuna eile seda postitust ei tulnud, siis järelikult ei olnud me selleks suutelised :D
Aga jagan siis täna teiega meie elamusi. Jooksuringiks sai valitud teadlikult asfalt, kuna praeguse ilmaga ei olnud me kindlad metsavaheteede seisukorras. Lähte-Sojamaa-Kärkna-Vasula-Lähte ring tuli kokku 17,7 km. Võin öelda, et minu jaoks oli see kindlasti kõige pikem maa, mida olen elus järjest jooksnud. Tee ise oli mõnus, vaheldusrikas, väikese liiklusega ning oli nii languseid kui pikki tõuse.
Ja ilm oli fantastiline – nagu meie jaoks tellitult tuli päike välja ja tegi selle päeva nauditavaks :) Mitte nii nauditav oli aga suur valutav vill mu vasaku talla all, mis 5 km enne lõppu tekkima hakkas. Aga kuna mehed ei nuta, siis jooksin lõpuni..
Kokkuvõttes tuli aeg 2 tundi 9 min, mis on arvestades meie taset, üsna okei tulemus. Lõpetasime Lähte vaatetorni jalamil. Ning et ennast ikka lõpuni proovile panna, siis tegime lisaülesandena ka torni ronimise :)
Jalgade kangus andis endast tunda juba tornist alla jõudes.. aga see tunne õhtu jooksul veel süvenes. Ja võin ka teiste eest kinnitada, et eile õhtul enam midagi arukat küll teha ei suutnud. Kohapeal istumine, pikutamine, lamamine tundus kõige mõistlikum tegevus :D Aga täna on jalad juba enam-vähem – saab ilma valugrimmassideta ringi liikuda..
Kokkuvõttes oleme täiesti veendunud, et suudame järgmisel laupäeval selle 21,1 km Otepää-Tartu poolmaratoni ära joosta. Mida Oligi Tarvis Tõestada :)

Päikest teile südamesse :)

Alustades algusest...

Nii. Et kõik ausalt ära rääkida- me oleme ikka täiesti amatöörid:
Even orienteerus viimati 10 aastat tagasi. Eva ja Kaie alustasid alles eelmisel aastal päevakutega- metsast jõudsid alati ikka välja (vastasel juhul seda postitust siin ei oleks:) ). Xdreamiks hakkasime valmistuma veebruari keskpaigast- see tähendab siis ühiseid jooksutreeninguid tööpäeva lõpus (või siis tööpäeva vahel). Marsruudiks on valdavalt olnud EOMAP-Näituse tn-Emajõe kallas-Tuglase tn-Ravila tn-EOMAP. Tulevikus on plaan hakata vallutama ka Toomemäge, sest praegune rada on hakanud ennast ammendama ja jäänud ka liiga lühikeseks. Sest vorm ju ometi paraneb iga päevaga:).
Esimene vormiproov saab olema Otepää-Tartu poolmaraton järgmise nädala laupäeval (28.03). Peaproov sellele on homme, kui teeme pikema ringi Lähte ümbruses (u 18km). Kõik kes soovivad võivad meiega ühineda :D, start on 11:30 Lähte kooli hoovist.
Suveks on koostatud juba võistluste graafikud, vabu nädalavahetusi väga palju ei ole. Kõik ülejäänud võistlused on ettevalmistus xdreamiks.
Kui homme selleks suutelised oleme, siis kirjutame lähemalt, kuidas trenn läks.
Seniks olge tublid ja tehke ka trenni:)

Tere tulemast

Siia hakkavad võistkonna EOMAP Xdreamerid liikmed iga nädal kirjutama, kuidas kulgeb valmistumine aasta suurimaks spordisündmuseks Swedbank Xdream 2009.

Head lugemist,

Kaie, Eva ja Even